Neid allergiad põhjustavad enamasti kõõm ehk väikesed nahaosakesed, mis eralduvad looma kehalt koos karvade või sulgedega. Lemmikloomade kõõm tekitab palju muret inimestele, kes kannatavad allergiate käes, mida põhjustavad õhu kaudu levivad allergeenid , sest kõõm ei ole pelgalt ise allergeen, vaid kannab edasi ka mitmeid teisi allergiaid esile kutsuvaid osakesi. Kui arvate, et teil võib olla lemmikloomaallergia, oleks hea teada, milliste sümptomite osas peaksite valvas olema ja kuidas allergiat leevendada.
Ameerika Lemmikloomatoodete Assotsiatsioon (APPA) viis aastatel 2021–2022 läbi uuringu, et tuvastada, kui suures osas kodumajapidamistest peetakse lemmikloomi. Leitud protsent oli üllatavalt suur – koguni 70%-l Ameerika Ühendriikide peredest on lemmikloom, sealhulgas peetakse 69 miljonit koera ning 45,3 miljonit kassi. Need arvud näitavad, et lemmikloomaallergiate vältimine on keeruline väljakutse. Nende all kannatavad inimesed puutuvad allergeenidega tõenäoliselt kokku kõikjal, kuhu lähevad – inimeste kodudes, kontorites, koolides ja paljudes avalikes kohtades. Raske allergiaga inimesel võib siseruumis reaktsioon tekkida isegi siis, kui loom ei ole toas.
See, et allergia sümptomeid võivad esile kutsuda vaid lemmiklooma karvad, on levinud eksiarvamus. Karvasem kass ei põhjusta tingimata tugevamat allergiat, allergia tekke mehhanism on tegelikult palju keerulisem. Kõõma kõrval tekitavad allergilisi reaktsioone ka looma naharakkudes, süljes ja uriinis leiduvad valgud, mis eralduvad looma kehalt õhku. Need valgud on tavaliselt kahjutud, ent mõnede inimeste immuunsüsteem näeb neid ohtlike „sissetungijatena“, millega on vaja tegeleda, ning reageerib nendele samamoodi nagu bakteritele või viirustele. Loomakarvadel võib olla roll ka teiste allergiliste reaktsioonide tekkes, kuna nendesse koguneb õietolmu, hallitust eoseid ja teisi õues levivaid allergeene.
Mitmeid loomatõuge nimetatakse hüpoallergeenseteks ning paljud aretajad väidavad, et teatud koera- ja kassitõud ei põhjusta allergia sümptomeid. Seni ei ole ükski uuring siiski kinnitanud, et see on 100% tõsi. Teisisõnu ei ole olemas täiesti hüpoallergeenseid kasse ega koeri. See tähendab, et lemmikloomaallergia all kannatavatel inimestel on päris raske. Võib olla keeruline, kui loomaarmastaja ei saa endale lemmiklooma võtta või kui allergik ei saa kassi või koera omavatel sugulastel ja sõpradel külas käia. See probleem on ka pikaajaline ning kiusatusele järele andmise tagajärjed võivad olla väljakannatamatud.
Allergia intensiivsus ning avaldumisaeg võivad eri inimestel märkimisväärselt erineda. Raske lemmikloomaallergiaga inimestel võivad sümptomid tekkida kohe, kui nad allergeeniga kokku puutuvad. Kergema allergiaga inimesel võivad sümptomid avalduda nii kohe pärast otsest kokkupuudet lemmikloomaga või ka mitu tundi hiljem.
Lemmikloomade kõõma allergia kõige sagedamini mainitavad sümptomid:
Kassi- ja koeraallergia tuvastamiseks saab kasutada erinevaid analüüse. Nende seas on näiteks nahatorketestid ja vereanalüüsid (IgE).
Nahatorketesti viib läbi meditsiinitöötaja ning selleks kasutatakse tavaliselt käsivarre või ülaselja nahka. Testi tegemiseks kulub alla ühe tunni. Esmalt desinfitseeritakse nahk joodi või alkoholiga ning seejärel kantakse nahale potentsiaalsete allergeenide väikesed tilgakesed. Järgmiseks kraabitakse nahapinda kergelt nõelaga – seda tehakse allergeenitilkade aktiveerimiseks. Protseduur ei ole valulik ega põhjusta verejooksu. Kui inimene on ühe või mitme allergeeni suhtes allergiline, peaks reaktsioon tekkima 15 minuti jooksul. Reaktsioon hõlmab tavaliselt nõgestõbe (ümara kujuga muhud või täpid nahal) või nahatooni muutusi.
Allergiate tuvastamiseks kasutatavate vereanalüüsidega tuvastatakse, kas inimese organismis esineb immunoglobuliin E-d (IgE). See on antikeha, mida organism toodab reaktsioonina teatud parasiitidele ja allergeenidele. Selle analüüsi tegemiseks võtab meditsiinitöötaja patsiendi käsivarre veenist väikese nõelaga verd. Võetakse vaid väike kogus verd, mis saadetakse analüüsimiseks laborisse. Vereproovi tsentrifuugitakse ning sellest eraldatud plasma tõstetakse allergeenidega kaetud testplaadile. Seejärel lisatakse plaadile kemikaal, millega mõõdetakse, kui suur on proovi analüüsitava allergeeni või allergeenide (antud juhul lemmikloomadest tingitud allergeenide) IgE sisaldus. Kui vereproovi antikehade IgE sisaldus on suur, on inimesel tõenäoliselt lemmikloomaallergia.
Elu allergiaga on raske, ent õnneks on olemas abivahendeid, mis leevendavad sümptomeid ja parandavad teie enesetunnet – vähemalt teatud määral. Antihistamiinitablettidest õhupuhastini – panime kokku järgmise loetelu, mis aitab teil allergiaravimite labürindis õige tee leida.
Meie soovitused lemmikloomaallergiate vältimiseks ning allergiasümptomite leevendamiseks on järgmised.
Loodame, et need soovitused aitavad teie lemmikloomaallergia sümptomid veidi leevendada. Kui muretsete oma tervise pärast, peaksite kindlasti minema arsti juurde. See on alati parim alguspunkt. Kui teate, mis probleemiga on tegemist, on palju lihtsam olukorrale lahendust leida. Soovime teile sel teekonnal palju edu!
